Elame vaid korra

Oled kuulnud lauset “Ma elan vaid korra”? Ilmselt me kõik oleme. Ja millal me seda kuuleme? Alati enne mingit hullust, eks 😀 Just enne seda, kui keegi teeb midagi, mida ta tavaliselt ei tee. Hüppab langevarjuga. Ostab üheotsapileti. Tunnistab kellelegi oma tundeid.

Aga võib-olla me kõik peaks seda tegema. Võib-olla… tule nüüd mõttega kaasa… me kõik peaks seda kasvõi korra kuus, nädalas, päevas tegema.Tundub hetkel veidi hullumeelne mõte, aga kui me ennast proovile ei pane ja elame mugavustsoonis, siis mis saab muutuda?

Mitte midagi.

Meie aju on disainitud meid elus hoidma ja mitte riske võtma. Seepärast tunnemegi iga enne uut ettevõtmist veidi ärevust. Hea on teha asju mille tulemust me teame. Aga kuhu see meid viib? Ikka sinna kus me juba oleme, Rutiini- Me ärkame. Teeme kohvi. Kerime telefoni. Läheme tööle. Tuleme koju. Vaatame sarja. Magama. Repeat. Ja ühel hetkel avastame, et aastad on läinud, aga meie “siis kui…” unistused on endiselt ootel. Siis kui on rohkem aega. Siis kui on rohkem raha. Siis kui on parem hetk. 

Spoiler: paremat hetke ei tule.

“Ma elan vaid korra” ei pea tähendama, et sa teed midagi eluohtlikku või impulsiivset. See võib tähendada hoopis seda, et:

– Sa ütled “jah” võimalusele, mis sind hirmutab.
– Sa ütled “ei” asjadele, mis sind tühjaks imevad.
– Sa lähed trenni ka siis, kui ei viitsi.
– Sa alustad selle blogiga, mille idee on sul juba kolm aastat peas olnud.
– Sa broneerid reisi, isegi kui kõik pole perfektne.

Elu ei muutu üleöö. Aga see muutub iga kord, kui sa valid natuke julgema variandi. See muutub iga kord kui teed midagi uut. 

Mugavustsoon on mõnus. Seal on soe, turvaline ja etteaimatav. Aga seal ei kasva midagi uut. Kõik, mis päriselt loeb – enesekindlus, kogemused, mälestused, lood, mida kunagi rääkida – sünnib natukese ebamugavuse pealt.

Mõtle korraks: mis on see üks asi, mida sa oled edasi lükanud? See üks kõne. See üks otsus. See üks samm.

Mis oleks, kui sa teeksid selle ära mitte siis, kui sa oled 100% valmis, vaid siis, kui sa oled 51% valmis?

Võib-olla “Ma elan vaid korra” ei peaks olema vabandus rumaluseks. Võib-olla peaks see olema meeldetuletus julguseks.

Elu ei küsi, kas sa oled valmis. Ta lihtsalt läheb edasi. Küsimus on ainult selles, kas sina lähed kaasa või vaatad kõrvalt.

Nii et võib-olla tee täna midagi natuke teistmoodi. Midagi, mis paneb südame natuke kiiremini lööma. Midagi, mis paneb sind tundma, et sa päriselt elad.

Minu väike saladus, mis mul sellistes olukordades aitab otsuseid vastu võtta. Ma küsin endalt “Kas ma kahetseksin seda 80-aastaselt”. Teate mis? 80-aastased kahetsevad ainult tegemata jäänud asju. 

Võta endale eesmärgiks öelda kasvõi korra kuus; et “Ma elan vaid korra” ja vaata kuidas sinu elu muutub. Seda ütlesin ma endale ka paar nädalat tagasi ja tulemusi saate näha sel pühapäeva õhtul Tv3-s 😊

Sest jah – me elame vaid korra.
Aga küsimus pole selles, kui kaua.
Küsimus on selles, kui päriselt. 💛